LEIDA KIRST

22.01.1930 – 05.11.2022

Sügava kummarduse ja tänutundega jätame täna hüvasti Sinuga, kallis Leida, meie hea ema, vana(vana)ema, õde, õpetaja, sõber, kaasteeline ning vägevalt kange Muhu naine.

Eks elu on meile kõikidele üks katsumuste ja lõputute valikute rada. Sinule, Leida, oli antud anne, mida sul oli oskus ja võimalus arendada, jagada ning realiseerida. Tänu Sinule on paljud leidnud enda jaoks kire käsitöös, Muhu tikandis, maalimises, joonistamises ning – mis kõige tähtsam – oskuse looduse ilu enda ümber näha ja väärtustada.

Sinu igapäevane luulerida: „oska ilu endas kanda“, on kandunud edasi ka Sinu enda ümbritsevasse ellu. Leidub väheseid, kes poleks imetlenud Sinu kaunilt kujundatud ja läbimõeldud lillepeenraid Muhu suvekodus ning seda ilu suutsid Sa enda ümber tekitada ka keerulisematel aegadel, kui lapsed olid alles väikesed ning muud „olulisemat“ tegevust rohkem.

Sinu väärikus ja õiglustunne nii elus kui ka elu lõpus on imetlusväärne. Isegi kui viimastel aastatel käisime Sind külastamas Muhu hooldekodus ning Sinu mälu ja mäletamine ei olnud enam endine, oli Sinu põhiline küsimus ikka: “Kas oma kaasadega saate kenasti läbi ning tüli üksteiselt ei telli?” ja igaõhtune rutiin enne uinumist, soovida oma kallitele lähedastele kõike kõige paremat, andis alati meelerahu, et meiega on kõik korras.

Meiega on kõik korras, tänu Sinule, kallis Leida, sest ilma Sinuta ei oleks meid ning me ei oleks pooltki sellised nagu me oleme täna.

Aitäh Sulle, et oled olnud meiega!