See, naistepäevaks ühele virgale naisele pühendatud lugu on Koguva külas Männiku käsitöötuba pidavast tallinlannast Sirje Tüürist, kellest nüüdseks on saanud usin Muhu tikandi tegija ja selle kauni kunsti edasiõpetaja laiadele rahvahulkadele.
Loo autor: Vilma Rauniste, Meie Maa
Koguva küla mehele läinud naine on oma senise tegevusega ammuilma muhulaste kogukonda vastu võetud. Ilma rahvaküsitlust tegemata saab nii vähemalt arvata. Kokkusaamiseks traati tõmmates oli Sirje just Liival, käsitööseltsi Oad ja Eed kokkusaamisel, kus talle anti pidulikult üle seltsi aukiri koos rahalise preemiaga käsitöö arendamisse antud panuse eest. Mis ju ühtlasi ka nagu naistepäevakink. Seda kuuldes oli tema Tallinnas elav viieaastane lapselaps rõõmsalt hõisanud, et vanaema sai plakati!
“See oli minu jaoks nii suur üllatus, kuna mul on siiani olnud selline arusaamine, et tänu- ja aukirju antakse erilise asja või teo eest, aga käsitöö on ju mu igapäevane elu,“ rääkis Sirje oma ehmatusest. “Aga võib-olla on neile siis silma jäänud mu uued ideed? Sellest võin ka järeldada, et muhulased on mind omaks võtnud. Aga mis õppimisse ja õpetamisse puutub, on kohaliku rahvakultuuri teadmiste ja oskuste noortele edasiandmine on väga tähtis, et kaunis rahvapärand ei hääbuks.“
Käsitöömeister pajatas, et mõni aasta tagasi olid nad käinud mööda Saaremaad ekskursioonil ja üheski turistidele mõeldud müügikohas ei märganud ta tikitud käsitööd. “Mõtlesin siis, et kasvuruumi on küll ja küll. Ja täna saan öelda, et paljud saarlased tahavad tikkimist õppida. See ei ole raketiteadus, kui on huvi ja tahtmine, on see täiesti omandatav. Aga see nõuab meeletult aega. Seda tuleb harjutada, harjutada, harjutada. Ehk tikkimisega on sama, mis tippsordiga – kui tahad tippu jõuda ja seal püsida, pead iga päev harjutama, ranne peab kogu aeg soe olema. Ma tikin iga päev, vahel saan ka ütlemist, et kuule, täna ju pühapäev. Aga ma ei saa ilma, mulle see nii väga meeldib.“
Nädalavahetus kuulub uuele
On kujunenud nii, et argipäevadel teeb Sirje tellimustöid, kuid nädalavahetustel tikib endale. Ja enamasti võtab ta siis ette midagi uut ja huvitavat. “Ma tahan kogu aeg teha uusi asju, proovida ja katsetada, arenguruumi on nii palju. Kardan, et ühest elust jääb väheks. Ümberringi on ju nii palju lilli, kõiki tuleb proovida panna tikandile.“
Sirje oli sattunud ühele huvitavale tikkimisraamatule, kust ta uusi oskusi ammutab. Nüüd katsetab ta, kuidas raamatus toodud mulinee ehk peene lõngaga tehtud ruumilised tikandid silepistetehnikas tehtud maavillase lõngaga sama efektseks saada. Siinkohal näitas tikkimisspets n-ö proovilappi, tegelikult suurt tekki, millele ta on tikkinud väga erinevaid lilli, nii looduses kasvavaid kui aedades kasvatatavaid. See on nagu maitsekalt kujundatud lilleaabits, millelt lastele lillede tundmist õpetada.
Et lill tikandil äratuntav oleks, ega seda nii lihtne saavutada olegi. Üks väike näide sellest, mida tegi Sirje kullerkuppude tikkimise õnnestumiseks. Koos abikaasa Tõnisega mindi metsa, korjati kimp lilli, tehti foto, seejärel maalis Sirje need paberile ja alles siis asus neid riidele torkima. “Tuli saavutada õige tunnetus. Ka saialillede tikkimine oli paras katsumus, et lill äratuntav oleks. Tegelikult alustasin selle teki tikkimist seoses võõrasemaga, et kuidas selle tikkimine villase lõngaga õnnestub, jämeda lõngaga ei saa toonide üleminekul ju nii palju üle tikkida.“
Lilleküllane suur tekk on Sirjel kolmas. Ta nimetab tekke oma neljandaks pensionisambaks, kuna need on nii töö- ja ajamahukad, et müüa ei raatsi. “Kui olen vana ja väeti, siis ma ehk enam ei mäleta, kui palju aega ja katkisi näppe see nõudis, siis suudan võib-olla tekid ära müüa.“
Sirje on paljud oma tikitud tooted – diivanipadjad, linikud jm – jäädvustanud profifotodele ja Tallinna vabrikus lasknud kanda digitrükiga riidele. Nimetatud moodus annab võimaluse kaunite tikanditega tooteid saada oluliselt soodsamalt. Fotode osas toimib koostöö Karli Foto ja Andi Roostaga, konkreetsete käsitöötoimingute osas aga teiste Muhu käsitöölistega. Õmblustöid aitab teostada Triinu Traumann Net Tikandist ja talla-abi pättidele annab Piret Lember, kes tegevat temale selles silmad ette.
Kiikame ka noorusaega
Sirje oli 17-aastane pealinna plika, kui koos kahe sõbrannaga otsustas minna õppima Tartu kunstikooli. Selleks oli vaja teha proovitöö. Sõbranna ema oli soovitanud minna Muhusse, mis on väga ilus saar oma randade, kiviaedade ja veskitega. “Võtsime maalimistarbed kaasa ja sõitsimegi saarele. Telgi panime üles Koguva randa, kuid jutt, et rannas on kolm piigat, levis kiiresti. Seal sain tuttavaks Koguva küla noormehega, kes enne jaanipäeva traktoriga randa sõitis ja kutsus ühte meist appi jaanipäevaks tulematerjali kokku korjama. Mina olin nõus,“ meenutas Sirje oma elu kujundanud õnnelikku juhust.
Tulemuseks oli see, et Tartus tegi neiu küll kaks sisseastumiseksamit ära, siis aga otsustas pereloomise kasuks ja elas mõnda aega Koguvas, kus sündis ka esimene laps, tütar Kristi. Sirje oli siis 18. Mõne aja pärast sai õde venna, Mihkli. “Tikkima hakkasin olude sunnil, töökohti ju polnud. Kui 18-aastaselt üheksa kuud Muhus elasin, hakkasin Ukusse Muhu pätte tikkima. Aga sain ka emotsionaalse trauma. Kui Tallinna tagasi läksime, ei võtnud tükk aega nõela pihku. Väikese lapse kõrvalt tuli plaaninumbrid täita une arvelt. Ja kui aastate pärast (26) Muhusse tagasi tulin, hakkasin esmalt vaipu kuduma, mitte tikkima. Siis hakati aga küsima, et miks sa ei tiki. Nii see läks. Aga nüüd olen arvama hakanud, et tikkimine on mul saanud sõltuvuseks.“
Tallinna-elu mahajätmisest on nüüd 11 aastat. Lapsed kasvatati üles ja koolitati linnas, kuid puhkused veedeti igal aastal Koguvas mehe vanemate talus, kus tööde nimekiri oli pikem kui inimesed ise. Saarele naasmisel oli Sirje kindel, et palgatööle ei lähe ta mingil juhul, kuigi veel ei teadnud, mida ta tegema hakkab. Enne seda käis ta Tallinnas kursuselt kursusele ja omandas igasugu oskusi – kangastelgedel kudumise, siidimaalimise, keraamika.
Muhus alustas ta vaibakudumisega, kuid kohe tuli ka siidimaal, ent mõlemad on hakanud tänaseks taanduma. “Siidimaal on asendunud küll teistsuguse maalimisega, maalimisega ustele, aknaraamidele, lauajuppidele. Õnneks lubab Tõnis mul kõik täis sodida,“ sõnas kunstimeelne käsitööspets. Abikaasa lisas naise jutu sekka, et Sirje maalib ornamente ja lilli ka tema ja ta tööpartneri tehtud laudadele ja muudele mööbliesemetele, vastavalt tellija soovile.
Sirje kiidab taevani meest, kes ehitas üles kodu ja saab hakkama kõigi töödega ning lubab temal aina tikkida ja tikkida, mistõttu pole harv juhus, kui mees ise ka söögi valmis teeb ja naise lauda palub. “Mul on mehega tõsiselt vedanud. Kõikide töödega saab hakkama. Oleme mõlemad oma aja peremehed, teeme, mida tahame ja millal tahame.“ Tõnise komplimendid aga oma ülitöökale naisele, tänu millele on ta pääsenud tänitamisest, mida juhtub vahel ka mõnes peenemas peres. Seega Tüüride argielu on kui üks suur naistepäev ja lillepidu.
Lõpetuseks aga loo kangelase arvamus käsitööst ja Muhumaast. “Käsitööga puutusin kokku ikkagi siin, Muhumaal. See on loova tegevusega tegelemiseks väga hea koht – rahulik keskkond, kus mõelda ja toimetada. Tunnen, et siin tuleb inimesel peidus olev seest välja, see, mida poleks osanud arvatagi. See on nii lahe!“
