Muhu! Saar, kus aeg puhkab. Nii kõlab Muhu saare tunnuslause.
Meenutades viit võrratut suvepäeva Muhu saarel võin öelda, et selle aja jooksul tiksus minu jaoks hoopis teine elu ja aeg – või oli see hoopis ajatus.
Igaküla on üks Muhu saare küladest saare läänenukil, mõned kilomeetrid merepiirist. Omal ajal oli ta kõige suurem saare küladest. Külade asukohad valiti algselt sinna, kus paepinnas kõige enam pinnale ulatus. Mullasemad maad jäeti põldudeks. Küll on siin alles kive – paelahmakaid ja graniiti. Seda tõendavad loendamatud kiviaiad, vanad-vanad mis on aastatega mattunud pehme maherohelise samblavaiba alla, samblakurdudes kasvamas roosavärvilised kurereha- ja kollased kukeharja õietähekesed. Kuid pilku püüavad ka praeguse aja kätetööna valminud uued rajatised.
Kiviaedadest piiratud külatänavatelt suunduvad väravad avaratele taluõuedele. Sellist vabaduse, rahu ja kaitstuse tunnet kui Muhu saare suurel, rohelisel, kiviaiaga ümbritsetud taluõuel ei kohta kusagil mujal.
Kivideküllusest räägivad ka kivist laotud eluasemed. Ikka nii, et paekivi eelkõige ning seal sees päikeses sädelemas tahutud graniidiplokid – kõik oma saare meeste kätetöö.
Seal kus lõpevad kiviaiad ja eluasemed, algab kadakane karjamaa. Looklev rada läbi juulikuise heina ja kõrgete kohevate kadakate viib majesteetliku rändrahnu juurde. 
See on Igikivi, mis seisnud samas paigas juba jääajast. Palju kordi on vahetunud selle rahnu ümber kadakad, loendamatud inimpõlved on käinud kivi juures ja istunud tema kukil. Ja nüüd, 21 sajandi esimese kümnendi lõpul istun seal ka mina. Krobeline kivipind kesksuvisest päikesest soe, toomingapõõsas oma mustade marjadega põske silitamas ja side taevaste vägedega lausa füüsiliselt tajutav.
Kivide ja kadakate vahelt tagasi jalutades ning joonistamiseks- tikkimiseks lilli ja lehti korjates mõistan, et siin ongi see esiemade Muhu tikand. Siin on kibuvitsad, mis on tikitud kuulsateks Muhu roosideks, karikakrad, nurmnelgid, maasikad, ristikud, mitmeid liike kõrsi, aias punetavaid moone ja küllap ka rukkililli ja viljapäid kui viljapõllud veel taluõuede kõrval haljendasid.
Aitäh vaaremadele nende näpuosavuse ja ilumeele eest. Aitäh ka järgnevatele põlvedele- tütardele ja tütretütardele, et unikaalne kunst on osatud elus hoida.
Olen õnnelik, et ka mina sellest kõigest osa sain.
Tiive Säre